Esmakordselt sellel aastal olin Tallinn Fashion Weekil tööülesandeid täitmas. Kuid mõne sõnaga siis neljast päevast Telliskivi Loomelinnakus. Kui muu maailm esitleb sügisel kevadel poodidesse tulevat kaupa siis Eestis kipub see olema vastupidi. Laval on see, mis just nüüd kohe peaks tarbijate kappi jõudma ehk talvemantlid ja peorõivad jõuludeks. See aga ei anna eriti inspiratsiooni tuleva aasta moevalikute tegemiseks. Täpsemalt saate minu ja Marleeni kokkupandud artiklit lugeda SIIT.

Kuid kõik polnud ainult must-valge. Olid ka mõned üllatajad kes tõid natukenegi värskust üsna ühtlasse massi. Thank u Xenia Joost, Katrin Aasmaa, Diana Arno(styling points), Kerti Pahk, Iris Janvier(casual everyday spice).

Shirt Lindex | Pants Primark | Earrings H&M | Sunglasses Ebay Photos of me Margus Mäe

Photos of me | Margus Mäe
Other photos | Cärol Ott

Jõudsime lõpuks minu lemmikasukohani. Olin juba pikalt unistanud kaljude vaheliste väikeste randade külastamisest, kus inimene pole tihe nähtus ja vesi on selge kui kraanivesi. Juhuse tahtel ka ühte sellisesse jõudsime. Esialgu olime vaid möödasõitu tegemas. Tõmbasime ühte järjekordsesse miniparklasse kaljuteel kuni alla vaadates vaatas vastu kõige ideaalsem maariba. Helesinine vesi siramas päikse all, mõned inimesed ja merekohin. Just see viimane on kõige rahustavam minu jaoks. Kui reisilokatsioon sisaldab veekogu, olen alati IN!

Pikalt aga seal ei peatunud, oli pühapäeva pärastlõuna, polnud veel endiselt midagi hamba alla saanud ja esmatähtsaks osutus toidu leidmine. HEA TÖÖ, reisisellid! Jätsime oma selle kõik nii viimasele hetkele, et siesta ajal ja lisaks ka pühapäeval polnud miski avatud, nii lõpetasime bensiinijaamas suvalist pahna hamba alla ajades. Häda ei anna ju häbeneda. Saanud esmasest näljatundest üle jätkasime otsinguid toidupoe osas. Võin juba etteruttavalt öelda, et poe osas õnneks ei läinud, kuid siesta lõppedes saime siiski väljas õhtusöögi söödud. Kuid järgmine mure.. Ööbimiskohta ju pole? See öö oli plaanis veeta autos, asukohale polnud me veel mõelnud. Kuid see imeilus kaljuparkla vaatega helesinisele laguunile? Mõeldud, tehtud.

Et kõik ikka ideaalselt ei kulgeks oli just too öö ääretult lämbe ja pool ööd kostitas meid meeletu äiksetorm. Mind ülemõtlejat teades kujutasin juba ette 100 versiooni kuidas vihmahooga tekib maanihke ja mudalaviini saatel autoga sealt kaljult alla lendame. Jah, mu kujutlusvõime ei tööta just minu kasuks. Õnneks öö möödus lõpuks ikka õnnelikult ja komplikatsioonideta ning kuue paiku hommikul saime silma uuesti lahti.

Nagu öeldakse siis hommik on õhtust targem, nii ka seekord, hommik oli lihtsalt imeline. Kuigi päiksetõusust jäime pilvede tõttu ilma siis auto ust lahti tehes olime ümbritsetud kitsedest. Mööda mäekülgi mängleva kergusega hüpates tegid need sõbrad automaatselt selle hommiku ideaalseks. Peale väikest ärkamisrituaali matkasime veel mööda mäekülge randa, ujusime selgeimas merevees, mida eales näinud olen ja turnisime mööda randa kaunistavaid kaljurahne.

Kas iga hommik võiks palun nii alata?